Maa elu lugu

Ebapärlikarp

Margaritera (Margaritifera) margaritifera

Ebapärlikarbi arvukuse vähenemise peamiseks põhjuseks peetakse veekogude seisundi halvenemist, peamiselt eutrofeerumist, mida põhjustavad intensiivsed metsaraied, maaparandus ja põllumajandus. Ka pärleid üritatakse mõnel pool Venemaa jõgedel ikka veel püüda. See on ebapärlikarpidele laastav, sest ühe pärli leidmiseks tapetakse sadu või isegi tuhandeid ebapärlikarpe.

Ebapärlikarbid on seadusega kaitstud kõigis oma levikuriikides. Paljud riigid üritavad ebapärlikarbi elupaikade keskkonnaseisundit parandada. Eestis on kinnitatud ebapärlikarbi kaitsekorralduskava, selle täitmiseks on tehtud töid setete vähendamiseks Pudisoo jões, kus asub ainuke teadaolev ebapärlikarbi asurkond Eestis. Talgute korras puhastatakse jõge ja eemaldatakse kopratamme.

Angerjas

Anguilla anguilla

Angerja arvukuse allakäigu põhjused on keerukad ja ilmselt mitte päris lõpuni mõistetud. Oluline osa on selles kindlasti tema keerukal sigimistsüklil ja kliimamuutusel. Kaugel Atlandi lääneosas asuvas Sargasso meres, kus angerjas koeb, on vee tempreatuur mõnevõrra tõusnud ja planktonvetikate kasv vähenenud. Toidu vähesus jätab angerjamaimud nõrgaks ning nad ei ole päris valmis läbima pikka rändeteed Euroopa vetesse. Euroopa läänerannikule jõudnud angerjamaimud teevad läbi moonde ja muutuvad nn klaasangerjaiks. Klaasangerjaid on paljudes Euroopa riikides juba ammusest ajast peetud delikatessiks, lisaks sellele on ka Kaug-Ida gurmaanid avastanud enda jaoks Euroopa klaasangerjad. Ülepüük vähendab ka Sargasso merre kudema siirduvate täiskasvanud kalade hulka. Angerja ohustatuse lisapõhjuseid on veel palju – näiteks takistused rändeteedel (hüdroelektrijaamad, tammid), muutused merekeskkonnas ja üldine veekogude saastatus ning võõrliikidest parasiidid.

Euroopa Liidu liikmesriigid on koostanud angerjavarude kaitsekorralduskavad, mis näevad muu hulgas ette, et vähemalt 40% rändele asunud täiskasvanud angerjaist jõuaks merre. On kokku lepitud, et püütavatest klaasangerjatest vähemalt 60% lastaks veekogudesse tagasi asustusmaterjalina. 2015. aastani oli keelatud angerja (v.a veekogudesse asustatava klaasangerja) eksport ja import. Viimastel aastatel on Sargasso merest Euroopa vetesse naasvate klaasangerjate arvukus veidi tõusnud.

Jääkaru

Ursus maritimus

Kõige suuremaks ohuks on jääkarudele kliima soojenemine. Kevadel kiiresti sulav jää Arktikas esitab nendeleile loomadele täiesti uusi väljakutseid. Sageli jääkarud lihtsalt upuvad püüdes ujudes ületada suuri vahemaid või jäävad hülgejahiks sobivate jääalade puudumisel nälga. Eriti järsult on tõusnud jääkarupoegade ja noorte jääkarude suremus. Jääkarusid ohustab ka inimmõju tundlikele arktilistele ökosüsteemidele avalduv inimmõju – enamasti nafta jt maavarade kaevanduste piirkonnas. Keskkonnamürkide akumuleerumine toiduahelate kaudu võib vähendada jääkarude viljakust. Norras ja Venemaal on jääkarude küttimine keelatud, kuid Venemaal on päris arvestatavaks probleemiks salaküttimine. USA, Kanada ja Gröönimaa lubavad eelkõige põlisrahvastel jääkarusid säästlikes piirides küttida.

Jääkarude tulevikus saab kindel olla vaid juhul, kui kliima soojenemine pidurdub. Kui see aga peaks jätkuma või kiirenema, on kõik senised probleemid jääkarudega ainult eelmänguks liigi seisundi allakäigule. Viis eespool mainitud riiki on sõlminud rahvusvahelise kokkuleppe jääkarude kaitseks.

Euroopa piison e. pürg

Bison bonasus

Viimane vabalt uitav piisoni põhiliigi isend kütiti Białowieża metsades 1921. Pürja kaukasuse alamliigi viimased kolm isendit langesid aastal 1927. Loomaaedadesse oli selleks ajaks järele jäänud 56 euroopa piisonit, kellest tosinast pärinevad kõik tänapäeval elavad loomad. (11 neist alamliigist Bison bonasus bonasus ja üks alamliigist Bison bonasus caucasicus). Euroopa piison taasasustati tarastatud alale Białowieża metsas 1929. aastal ning vabasse loodusesse sealsamas 1951. aastal. Piisonite arv on aja jooksul jõudsalt kasvanud ja neid on asustatud loodusesse ka paljudes teistes Euroopa riikides, sh Lätis ja Leedus. Ka Eestis on pürg elanud vähemalt esimesel aastatuhandel p.Kr., mil kliima oli soojem. Eesti keskkonnaametnikud on siiski pidanud piisonit Eesti loodusesse taasasutamiseks sobimatuks liigiks – kasvõi seetõttu, Eestis praegu kasvavad okasmetsad ei ole olnud tammikuid eelistavate piisonite päriskoduks.

Praegusel hetkel ei ole euroopa piisonid väga ohustatud. Looduslikke vaenlasi neil peaaegu pole, ehkki mõni loom võib sattuda huntide saagiks. Euroopa piisoni nõrgim koht on ta vähene geneetiline muutlikus ja inbriiding. Paljude populatsioonide elujõulisuse säilitamiseks peetakse oluliseks nende vere värskendamist hoolikalt valitud geneetilise päritoluga loomadega. Mitmed veislaste haigused on piisonite populatsioone varasematel aegadel tunduvalt hõrendanud ja võivad puhkeda ka praegu.

Euroopa piison on kantud EL loodusdirektiivi 2. ja 4. lisasse. Oluliseks peetakse piisonite tõuraamatu pidamist – nii selleks, et vältida inbriidingut kui ka ristumist ameerika ja euroopa piisonite hübriididega.

Atlandi tuur

Acipenser sturio

Võib öelda, et eriti hinnalise kalana muutus tuur haruldaseks juba ülepüükide tõttu. Kalleima kalaroa – kaaviari saamiseks on vahel kudema tulnud tuurasid hulgi tapetud ja võetud saagist kaasa vaid kalamarja. Suure hoobi on tuuradele andnud ka paisude ehitamine nende kudejõgedele – näiteks Narva elektrijaama tamm kustutas Narva jõe kindlalt tuura kudejõgede nimekirjast.

Kuna atlandi tuura elab veel täiesti arvestataval hulgal Kanada vetes, on sealsetes kalakasvatustes ettekasvatatud noorkalu hakatud taasasustama Euroopa jõgedesse. Aasta vanuseid tuurasid on asustatud Saksa, Poola, Leedu jõgedesse ning ka Narva jõkke Eestis.

Läänemere tuuradega mõneti sarnane on olnud vene tuura Acipenser gueldenstaedtii käekäik – see Mustas meres elav tuuraliik paljuneb praegu veel vähesel määral Doonau alamjooksul. Vene tuura noorkalu on asustatud aukartust ärataval hulgal Venemaa veekogudesse, kuid populatsiooni arvukust sellega tõusule pöörata ei ole õnnestunud.

Latimeeria

perekond Latimeria

Ei ole päris täpselt teada, kes või mis võiks looduses ohustada kalaliiki, kes on muutuva maailma oludele vastu pannud juba ligi 400 miljonit aastat. Igatahes see on kindel, et praegu kujutab inimene talle teatud ohtu – latimeeriast on saanud omamoodi kultuskala ja mustal turul on juba kohatud latimeeriate jäänuseid.

Juttselg-kärnkonn e. kõre

Bufo calamita

Kõre on meil elanud peamiselt rannaniitudel, kuid talle sobivad ka teised madala taimestikuga alad – luited, kruusaaugud ja nõmmed. Kuni nõukogude võimu lõpuni olid paljud rannaniidud tugevalt ülekarjatatud. Kõredele näis see sobivat – neid võis tollal näha lausa suurte rannaäärsete lautade juures istumas lehmakookidel ja ahmimas kollaseid sõnnikukärbseid. Lisaks madalale murule on kõrele väga oluline soodsate sigimisveekogude olemasolu. Rannaniidu kinnikasvamine käib kiiresti – paar-kolm aastat pärast hülgamist on kulustunud, roostunud ja võsastunud elupaik kõredele kõlbmatu. Kui lehmad enam rannalompides joomas ja veetaimi söömas ei käi, kasvavad ka need umbe ning kõrel pole enam kusagil järglasi kasvatada.

Kõre ja ta elupaiga – rannaniitude kaitsele pühendatud projektid on olnud Eestis sel sajandil ühed ulatuslikumad liigikaitselised ettevõtmised. Ehkki taas on kasutusele võetud tuhandeid hektareid rannaniite, ostetud sadu lihaveiseid neid lagedaks sööma, kaevatud kümneid tiike ja ette kasvatatud kümneid tuhandeid kõrekulleseid ning need sobivatesse elupaikadesse lahti lastud, pole endiselt selge, kas kõre väljasuremist meie alal õnnestub ära hoida.

Rohe-kärnkonn

Bufo viridis

Rohe-kärnkonna Eestist kadumise põhjused on sarnased kõre omadele, kuid peale kariloomade vähenemise peetakse nende puhul oluliseks ka elupaikade kuivendamist ja kunstväetiste ning taimekaitsemürkide kasutamist. Globaalses mõttes ei ole kummagi liigi saatuse pärast praegu põhjust muret tunda.

Lisaks kahele kärnkonnaliigile on kahepaiksetest viimastel aastakümnetel oluliselt vähenenud ka mudakonna ja harivesiliku arvukus. Need kaks liiki on levinud peamiselt Lõuna-Eestis. Ühelt poolt on nende eluvõimalusi ahendanud muutused põllumajanduses, kuid veel olulisem on ilmselt kudemisveekogude – linaleotiikide kadumine, kinnikasvamine või kaladega asustamine.

Rohe-kärnkonna kaitsega on meil jäädud hiljaks, kuid see liik on üsna laialt levinud ja meist lõuna ja kagu poole jääb piisavalt elujõulisi populatsioone. Põhimõtteliset võiks seega kaaluda võimalust rohe-kärnkonna Eestisse taasasustada.

Gangese gaavial

Gavialis gangeticus

Gaaviale on läbi aegade kütitud kui konkurenti kalavarudele, lihalooma, naha pärast, huvitava trofeena ja idamaiste ravimite toorainet. Viimasel ajal pole küttimine enam väga suureks ohuks, kuigi kalameeste võrkudes upub gaaviale endiselt. Gaavialide elupaigad on muutunud neile sobimatuks rohkete tammide, veeregulaatorite ja niisutussüsteemide tõttu, väga palju on vähenenud ka nende toiduks olevad kalavarud. Tippkiskjatest gaavialide organismi on akumuleerunud rohkesti raskemetalle ja teisi keskkonnamürke ning see mõjutab oluliselt nende sigimisedukust

Gaaviale paljundatakse mitmes kohas tehistingimustes. Noorte gaavialide taasasustamine rikutud elupaikadesse ei ole aga kuigi edukas. Viimasel ajal on algatatud projekte, millega parandatakse gaavialide parimaid allesjäänud elupaiku.

Merikilpkonn

Caretta caretta

Merikilpkonnade arvukuse vähenemises on suur osa inimtegevusel. Merikilpkonni on mõõdutundetult tapetud nende maitsva liha pärast – kilpkonnasuppi peeti delikatessiks ja kilpkonnamunad on olnud oluline hooajaline valguallikas paljude troopiliste randade elanikele. Eriti põhjalikult on otsene hävitamine, sh munade kogumine laastanud Kagu-Aasia merikilpkonnapopulatsioone. Kilpkonnaluust tehti kamme, ehteid ja nipsasju, nahast kindaid ja teisi aksessuaare.

Tänapäeval on paljud liivarannad muudetud plaažideks – enamasti koos hotellikompleksidega. Rahvast täis randades on merikilpkonnadel raske kui mitte võimatu edukalt sigida. Merikilpkonnade sigimisedukust mõjutab ka kliimamuutus. Nimelt mõjutab temperatuur arenevate kilpkonnade sugu – mida soojem on liiv, kus munad arenevad, seda enam on järelkasvu seas emasloomi. Kohati on kõik kooruvad merikilpkonnad emased.

Meri-, rohe- ja nahkkilpkonn on kantud CITESi I lisasse ja sellega on töönduslik surve neile oluliselt vähenenud. Paljudes merikilpkonnade munemiskohtades on korraldatud vabatahtlike valve, kohati viiakse mune inkubaatorisse, et tagada nende turvalisus ja ka madalam haudumistemperatuur, mis säilitab emas- ja isasloomade õige suhte. Koorunud pojad viiakse turvaliselt merre – see hoiab ära röövloomade kohati massilise ründe mere poole kakerdavatele kilpkonnapoegadele.

Must makaak

Macaca maura

Tema asurkonna metsaelupaigad on suures osas hävitatud. Kuigi selle ahvi elujõuliseid populatsioone on säilinud ka neljal kaitsealal, on nende kogupindala on vaid 87 km2. Kokku arvatakse musti makaake looduses elavat vähem kui 2500 isendit. Selle liigi õnnetus on olla üks paljudest, kes tõhusamat kaitset vajavad ning kahjuks ei ela teda eriti neil aladel, mis on põnevamate ja silmatorkavamate liikide (näiteks tuttmakaagi) huvides seni kaitse alla võetud.

Sulawesi vihmametsi raiutakse väga intensiivselt ja musta makaaki ohustab kõige enam elupaikade kadu ja fragmenteerumine. Lisaks sellele püüavad kohalikud elanikud makaake nii lemmikloomadeks kui ka söögiks. Makaakide elualaks on praeguseks ajaks jäänud peamiselt karstialad, kus metsade raiumine on raskem, kuid karstialade lubjakivi kasutab üha rohkem tsemenditööstus.

Musti makaake suudaks päriselt aidata seniste kaitsealade laiendamine ning tsemendi tootmise lõpetamine karstiladel, kus ahvid elavad.

Tuttsifaka

Propithecus verreauxi

Tuttsifakade tuleviku teeb tumedaks neile sobivate metsade pindala jätkuv vähenemine ja metsade ökoloogilise seisundi halvenemine. Peamiselt kahaneb metsapindala alepõllunduse tõttu, kuid palju põletatakse ka sütt ja raiutakse tarbepuitu. Kliimamuutusest tingitud sagedased põuad halvendavad samuti sifakade toimetulekut. Ehkki kohalike elanike jaoks on sifakade küttimine tabu, salakütivad kaugemate hõimude liikmed mõnikord leemureid ka toiduks.

Ainus lootus on, et tuttsifakad suudavad ellu jääda viies rahvuspargis ja mitmel kaitselal, kus nad praegu levinud on.

Välegibon

Hylobates agilis

Välegibonit ohustavad intensiivsed metsaraied ning -tulekahjud ja eriti Sumatral ka looduslike metsakoosluste asendamine õlipalmi- ja kohvipuuistandikega. Välegiboneid püütakse ka lemmikloomadeks.

Välegibon on kõigis riikides, kus ta elab, seadusega kaitstud, ent see ei kindlusta tema säilimist liigina. Ka paljud rahvuspargid ei suuda gibonitele ebaseaduslike tegevuste eest ikkagi kaitset pakkuda. Suur osa kaitsealadest paikneb mägistel aladel, kus metsi praegu küll ei raiuta, kuid mis pole ka elupaigana välegibonite jaoks kõige sobivamad.

Videolink:
http://www.arkive.org/white-handed-gibbon/hylobates-lar/video-06a.html

Välegiboni lähedane sugulane laar (Hylobates lar) on laiemale levialale vaatamata äärmiselt ohustatud

Orangutan

Pongo pygmaeus

Poole sajandiga on Borneo kaotanud üle poole oma vihmametsadest ja umbes samavõrra on vähenenud ka orangutanide hulk. Metsi on Borneol hävitatud hinnalise puidu saamiseks ja raadatud põllumaaks. Viimastel aastakümnetel on aga vihmametsa asemele hakatud rajama õlipalmiistandusi. Metsade raadamist saadavad hiiglaslikud metsatulekahjud, milles hukkub palju loomi. Arvatakse, et paarikümne lähima aasta jooksul hävitatakse Borneolt kõik vihmametsad, mis pole looduskaitse all. Kahjuks raiutakse kaitsealadelgi ebaseaduslikult metsa ning ka tulekahjude ega salaküttide eest pole need kaitstud.

Orangutanid on Borneo vihmametsade lipuliigina rahvusvahelise tähelepanu all ning loomaaedades on küllaltki suured tehispopulatsioonid. Siiamaani pole aga suudetud kõrvaldada põhilist ohtu – vihmametsade hävitamist.

Väikekiivi

Apteryx owenii

Enne Uus-Meremaa koloniseerimist eurooplaste poolt 19. sajandil oli väikekiivi levinud kõikjal sealsetel metsaaladel. Sisserändajate kaasa toodud kasside, koerte, tuhkrute ja teiste väikekiskjate, aga ka elupaikade kadumise ning jahipidamise tõttu kahanes nende arvukus kiiresti. Väikekiivide päästmiseks hakati neid introdutseerima Uus-Meremaa ranniku lähedastele väikesaartele, kus kiskjaid ei ela. Suurim väikekiivi asurkond ligikaudu 1200 isendiga asub tänapäeval 20 ruutkilomeetri suurusel Kapiti saarel, kuhu juba 1912. aastal viidi vaid viis lindu. Erinevatel Uus-Meremaa ranniku lähedastel väikesaartel elab kokku umbes 1700 väikekiivit.

Väikekiivi kõrval on eksponeeritud pruunkiivi (Apteryx australis), kes on väikekiivist kümme korda arvukam ja laiemal alal levinud (elab ka Uus-Meremaa Lõunasaare edelaosas), kuid kiskjate tõttu on tema arvukus siiski langemas.
(M. Ots)

Kvoll

Dasyurus viverrinus

Kvollile said Austraalia mandril saatuslikuks haigused (tõenäoliselt toksoplasmoos), rebased, kassid ning elupaikade kadumine. Tasmaanias peetakse kvolli praeguse arvukuse vähenemise peamisteks põhjusteks kliimamuutuse ilminguid – pikki ja sagenevaid põudu. 1990. aastate lõpul jõusid Tasmaaniasse ka rebased, kes on seal kuulutatud lindpriiks ja pole oma vähese arvukuse tõttu jõudnud veel Tasmaania looduses parandamatut kahju teha.

Nii kvolli kui ka paljude teiste Tasmaania endeemsete ja ohustatud loomade seisukohalt on kõige olulisem rebastest täielikult lahti saada. Kvolle kasvatatakse ka tehistingimustes ja isegi lemmikloomadena, seega on nende arvukuse edasise vähenemise korral võimalik neid sobivatesse elupaikadesse taasasustada. Seda üritatakse praegu teha ka ühel kaitsealal mandri-Austraalias.

Soomusloom e. pangoliin

perekond Manis

Kõrvuk-soomusloom (Manis pentadactyla) on äärmiselt ohustatud kogu oma levikualal: Lõuna-Hiinas, Indohiina põhjaosas, Põhja-Indias, Nepaalis, Bhutanis, Bangladeshis ja Myanmaris, jaava soomusloom (Manis javanica) Indo-Hiinas, Malaisias ja Indoneesias. Pangoliinid on elupaiga suhtes suhteliselt vähenõudlikud, elavad väga mitmesugustel metsaaladel ning on varem olnud küllaltki arvukad. Nende peidulise ööeluviisiga loomade arvukus on aga tänaseks kõikjal langenud nii madalale, et seda on raske täpselt hinnatagi. Igal juhul on pangoliinid muutunud äärmiselt haruldaseks Hiinas ja selle lähinaabruses ja vaid veidi lootusrikkam on nende populatsioonide seisund, mis jäävad Hiinast kaugemale.

Pangoliine salakütitakse armutult, sest soomusloomade soomused on hinnatud arstim hiina meditsiinis. Pangoliini hõrku liha peetakse nii Hiinas kui ka Vietnamis luksusroaks ja seda süüakse meelsasti ka kõigis teistes riikides, kus ta on levinud. Mida vähemaks jääb pangoliine, seda suuremaks muutub nõudlus nende järele mustal turul. Soomusloomad on küllaltki vastupidavad ning salakütid toimetavad neid elusaina pikkade vahemaade taha ülesostjateni.

Pangoliinid on seadusega kaitstud kõigis riikides, kus nad elavad, samuti on Washingtoni konventsiooniga (CITES) keelatud riikidevaheline kauplemine nendega. Kahjuks pole keelatud pangoliini soomustega kauplemine Hiina apteekides, mis väidetavast toimub vanade varude arvelt. Siiski on Hiina praegu korraldamas pangoliinisoomuste varude arvelevõttu.

Euroopa naarits

Mustela lutreola

Naaritsaid on läbi aegade kütitud karusnaha pärast, kuid kindlasti oli nende kadumisel oluline roll elupaikade halvenemisel – kraavitamisel, kuivendamisel, ojade õgvendamisel ja veereostusel. Saatuslikuks sai naaritsale konkurents ameerika naaritsa ehk mingiga, kes karusloomakasvandustest loodusesse pääses. Ka Eesti loodusest jõudis naarits kaduda.

Selleks, et viimaseid Eesti naaritsaid elus hoida, püüti viimased isendid 1990. aastatel metsajõgedelt kinni ja viidi Tallinna loomaaeda. Püütud loomadega pandi alus tehispopulatsioonile, et selle kosudes looduslik asurkond taastada. Euroopa naaritsad asustati 2000. aastal Hiiumaale, kust enne seda kõik mingid välja püüti. Kuigi tehispopulatsioonist pärit naaritsatel napib oskusi looduses toime tulemiseks, on saarele asustatud naaritsad tasapisi õppinud talve üle elama ja hakanud looduses sigima. Naaritsatega plaanitakse asustada ka Saaremaa.Euroopa naarits on tunnistatud äärmiselt ohustatud liigiks, kelle päästmiseks tehakse ulatuslikku rahvusvahelist koostööd.

Videolink:
etv.err.ee/v/elusaated/osoon/videod/...

Binturong

Arctictis binturong

Binturonge kasutatakse Sumatral mõnikord maailma kalleima kohvi, kopi luwak´i valmistamiseks. (Peamine gurmeekohvi meister on ikkagi palmitsiibet, kelle soolestikku läbides saavad kohvioad oma tunnustatud maitse). Kui binturonge ongi mingil määral kohvi maitse parandamiseks puuridesse pistetud, ei kaalu see üle tõsiasja, et neid kütitakse ka söömiseks. Ja seegi mure kahvatub tõsiasja ees, et Kagu-Aasia metsi hävitatakse armutult.

Binturongil võiks olla kõige parimad väljavaated allesjäämiseks erinevate riikide rahvusparkides, sest metsadest, mida inimesed kasutavad, kipub ta ühel või teisel põhjusel lõplikult kaduma. Siiamaani pole binturong aga rahvusparkide loomisel looduskaitsjate murelapseks olnud. Olemasolevaid kaitsealasid tuleks täiendada just sellele liigile sobivate aladega. Vaid India on palunud kanda binturongi CITESi III lisasse.

Tiiger

Panthera tigris

Tiigreid ohustavad kõige enam elupaikade kadumine ja salaküttimine. Suure tippkiskjana vajab tiiger väga suurt territooriumi. Aasia kasvav rahvastik hõivab üha kiiremini tiigrite allesjäänud elupaiku ning piirab üha tihedama ringina ka neid alasid, kus tiigrit kaitstakse. Põlluharijate ja tiigri konfliktid, milles saab surma nii kariloomi, inimesi kui tiigreid, on sagedased. Tiigriga lähestikku elavate inimeste seas on see tippkiskja kardetud ja vihatud ning oma lähedaste surma eest püütakse sageli kätte maksta. Ehkki tiigri kehaosade müük on keelatud nii Hiina kui ka teiste Aasia riikide apteekides, on neid Aasia traditsioonilises meditsiinis peetud maagilise jõuga ravimiteks, muu hulgas hinnatakse neid valuvaigistite ja afrodisiakumidena. Seetõttu on tiigri kuivatatud tükid mustal turul väga kallid ning see toidab endiselt nii salaküttimist kui ka illegaalset rahvusvahelist kauplemist tiigri nahkade, sapipõie, südame, küünte ja teiste kehaosadega.

Tiiger on rahvusvahelise looduskaitse üks lipuliike, paljude Aasia rahvaste mütoloogias on ta peaaegu üleloomulik olend. Seetõttu ollakse tiigri kaitseks valmis tegema palju ja kõikides oma elualale jäävates riikides on ta range kaitse all. Mitmed Aasia riigid on seadnud tiigri kaitsel ambitsioonikaid eesmärke ja saavutanud praeguseks teatud edu. Ehkki kauplemine tiigrite kehaosadega on (väga rangelt piiritletud eranditega) keelatud ja karmilt karistatav, eksisteerib must turg edasi.

Meelindlane Xanthomyza phrygia

Xanthomyza (Anthochaera) phrygia

Xanthomyza phrygia arvukuse languse peamiseks põhjuseks on elupaikade kadumine ning fragmenteerumine: kultuurmaastikeks on muudetud ligikaudu 75% temale sobivatest metsaaladest ning veel säilinud metsadest on välja raiutud vanad, toitumiseks vajalikud puud.
(Tekst: M. Ots)

Tamaulipase amatsoonpapagoi

Amazona viridigenalis

Tamaulipase amatsoonpapagoid ohustavad jätkuvalt galeriimetsade fragmenteerumine ja illegaalne püük.

Mõnevõrra paremini on amatsoonpapagoid kaitstud El Cielo ja Sierra Gorda biosfäärikaitsealadel, kuid seal elab väga vähe linde. Liiki paljundavad tehistingimustes mitmed maailma loomaaiad.

Hõlmikpuu

Ginko biloba

Arvestades hõlmikpuu erandlikku seisundit võib teoreetiliselt ohustatuiks pidada üksnes Zhejiangi provintsis "looduslikult" kasvavaid puid, mis võivad ohtu sattuda üksnes erakordsetel asjaoludel.

Arvatavatel looduslikel kasvukohtadel on moodustatud kaitsealad. Ilu- ja ravimtaimena kasvatatakse hõlmikpuud aga maailmas palju – neid kasvab ka Eestis.

Kuldking

Cypripedium calceolus

Eestis pole kuldking haruldane kuid ka kaugeltki mitte igapäevane taim – seda lubjalembest iludust kohtab meil märksa sagedamini kui naabermaades Soomes või Lätis. Kasvamiseks poolvarju vajava taimena ilmub ta metsades nähtavale häiludes, kuid peidab end pärast puuvõrade kokkukasvamist taas. Puisniidud on pakkunud kuldkingale ilmselt kõige soodsamat elupaika, paraku on suurem osa neist tänapäeval umbe kasvanud. Nagu paljudele käpalistele omane, suudab kuldking ebasoodsates valgustingimustes päris pikalt vegeteerida ja talle sobivaid valgusolusid oodata. Lageraied ja lausaline karjatamine lõpetavad aga kuldkinga eluvõimaluse.

Lääne-Euroopas said viimastele kuldkingadele sageli saatuslikuks kollektsionäärid, kes käpalised oma aeda ümber istutasid.

Kord kadunud kuldkingade asurkondi on raske taastada, sest paljudele käpalistele omaselt talub kuldking halvasti ümberistutamist looduslikesse elupaikadesse, kus stressis taimed ei pea vastu teiste taimede konkurentsile.

Stepi-händpart

Oxyura leucocephala

Peamiseks stepi-händpardi arvukuse languse põhjuseks on olnud elupaikade kadumine – näiteks Kesk-Aasias on 20. sajandil kuivendatud ligikaudu 50% stepi-händpardi pesitsusaladest. Suurimaks ohuks linnule on alates 1950-ndatest aastatest olnud aga hoopis segunemine invasiivse võõrliigi valgepõsk-händpardiga. Põhja-Ameerikast pärit valgepõsk-händpart (Oxyura jamaicensis) toodi 20. sajandi keskel Briti saartele, kust ta levis mitmele poole Euroopasse. Invasiivse valgepõsk-händpardi isaslinnud on stepi-händpardi isaslindudest domineerivamad ning stepi-händpardi emaslindudega paaritudes edukamad. Just hübridiseerumise tõttu on geneetiliselt puhas stepi-händpardi liik kadumas.
(M. Ots)

Metsis

Tetrao urogallus

Suurimateks ohtudeks metsistele peetakse elupaikade killustumist ja kiskjaid (sh võõrliiki kährikkoera ja maas pesitsevate lindude mune ja poegi söövat metssiga, kelle arvukus oli hiljuti oli massiivse lisasöötmise tõttu väga kõrge). Metsakuivenduse tagajärjel on metsiste elupaikade kvaliteet langenud ning tänapäevane metsandus halvendab neid veelgi. Üsna paikse linnuna jääb metsis elupaikade killustumisel isolatsiooni, ühe mängupaigaga seotud lindude arv väheneb elupaiga halvenedes ja lõpuks mäng hääbub.

Metsise mängupaigad on meil kaitstud püsielupaikadena, kuid need ei kaitse kogu metsise eluruumi. Metsise tõhusamaks kaitseks on tarvis kaitsta piisavalt suuri metsaalasid – nagu näiteks olemasolev Soomaa rahvuspark ja Alam-Pedja looduskaitseala. Kindlasti on tarvis ohjata ka kährikkoera ja metssea arvukust ja planeerida metsaraieid selle linnu vajadusi arvestades.

Helekoovitaja

Numenius tenuirostris

Helekoovitaja kadumise peamisteks põhjusteks peetakse elupaikade kadumist rändeteedel ja talvitusaladel ning jahti.

Teadmatus helekoovitaja pesitsus- ja talvitusaladest ning rändeteedest ei ole võimaldanud selle liigi kaitseks praktiliselt midagi ette võtta.

Niidurüdi

Calidris alpina schinzii

Niidurüdi kaotas pesitsemivõimaluse suurel osal meie rannaniitudest 1990. aastatel, mil suurte piimakarjade pidamine poollooduslikel rohumaadel muutus majanduslikult mõttetuks ning ulatuslikud rannaniidualad kattusid roostike, kadakate või võsaga. Rüdile sobib pesitsuspaigaks rannaniit, mille taimestiku on kariloomad suures osas söönud golfimuruna madalaks. Toitu otsivale rüdile on olulised ka veiste poolt rannale sõtkutud lombid. Läänemere läänepoolsetes riikides jäi kariloomade arv rannaniitudel 20. sajandi lõpuks samuti väiksemaks, kui rüdile soodus. Lisaks sellele ohustavad niidurüdi ja teisi maas pesitsevaid linnuliike kogu leviala ulatuses ka väikekiskjad (mink, kährikkoer, rebane, kass) ning vareslased.

Eestis on niidurüdi kaitseks kinnitatud kaitsekorralduskava, mis näeb ette korraliku karjatuskoormuse tagamise rannaniitudel. Mitmete rahvusvaheliste projektidega on sisse toodud hulgaliselt lihaveiseid, et tagada rüdile pesitsemisala loomiseks ja säilitamiseks sobiv karjatuskoormus.

Stepikiivitaja

Vanellus gregarius

Stepikiivitaja on viimase poole sajandi jooksul osutunud kõige kiiremini langeva arvukusega kahlajaliigiks. Kui eelmisel sajandil oli arvukuse languse peamiseks põhjuseks pesitsusalade kadumine – ulatuslikud stepialad muudeti põllumajandusmaaks, siis praegu on suurimaks ohuteguriks tõenäoliselt aga jahipidamine rändeteel ja talvitusaladel.

Ehkki stepikiivitaja on Põhja- ja Lääne-Euroopas väga haruldane eksikülaline, kohati teda 2010. aasta juunis ka Eestis Pärnumaal Vändra lähistel.
(M. Ots)

Jõevähk e. laiasõraline vähk

Astacus astacus

Jõevähil läheb üha halvemini. Ameerika päritolu seenhaigus vähikatk jõudis Eesti vähke tapma juba 1896. aastal. Vähikatku kannavad edasi nakatunud püügivahendeid kasutavad vähipüüdjad, kuid ka ühest veekogust teise sattuvad elusolendid. Kuni viimase ajani olid Saaremaa lubjarikkad veekogud Eesti vähkidele turvaliseks kantsiks, kuid 2006. aastal jõudis vähikatk ka sinna. Lisaks vähikatkule ohustab vähke teinegi seenhaigus – lapihaigus ning portselanhaigus, mille tekitaja on ainurakne.

Meie naabermaade – Läti, Leedu ja Soome jõgedesse on sisse toodud kitsasõralist vähki, sest arvati, et ta peab vähikatkule paremini vastu. Ehkki see lootus sugugi paika ei pea, võib see Kaspia valgalalt pärit võõrliik meilegi levida. 1959. aastal toodi Rootsi ja veidi hiljem Soome sisse signaalvähk, kes on pärit Põhja-Ameerika lääneosast. Signaalvähki hakati kasvatama ka vähikasvandustes, kus ta osutuski kõikidest võimalikest parasvöötme vähiliikidest kõige elujõulisemaks ja majanduslikult perspektiivikamaks. Nii levis signaalvähk üle kogu Euroopa. Kui 2006. aastal avastati signaalvähk ka Norras, jäi Eesti viimaseks riigiks Euroopas, kuhu ta teadaolevalt veel ei olnud jõudnud. 2008. aastal purunes lootus, et Eesti ja eriti Saaremaa võiksid jääda jõevähi viimasteks turvalisteks elualadeks. Peale Riksu oja Saaremaal, kust signaalvähid esimesena leiti, on neid nüüd püütud muudestki Eesti veekogudest. Soome ja Rootsi lõunaosas on signaalvähk jõudnud jõevähi juba täielikult välja tõrjuda. Signaalvähk on jõevähist agressiivsem, ta võib jõevähiga paarituda, kuid järglaskond jääb sellisel juhul sündimata. Jõevähke ei soosi ka veekeskkonnas toimunud üldised muutused – reostumine ja eutrofeerumine.

Jõevähi kaitseks on looduskaitseseadusega keelatud Eestisse sisse tuua elusat signaalvähki, kitsasõralist vähki ja ogapõskset vähki. Haiguste tõttu, millest eelpool on loetletud kõigest tapvaimad, ei tohiks ühest veekogust teise viia ühtki vähki, kala ega muud veelooma. Jõgedesse ja järvedesse, kust vähid on kadunud, asustatakse jõudumööda noori vähke (NB seda võivad teha vaid selleks volitatud inimesed!). Asustamismaterjali saadakse kontrollitud vähikasvandustest Härjanurmes Jõgevamaal, Sõmerpalus Võrumaal ja mitmest kohast Saaremaal.

Mustlaik-apollo

Parnassius mnemosyne

Selle liigi röövikute toidutaimeks on harilik lõokannus, mis kasvab väikeste laigukestena pool-looduslikel niitudel. Huvitav on see, et apollo valmikute koorumise ja lendluse ajal on lõokannuste maapealsed osad juba maatasa kärbunud ja emasliblikas peab lõhna järgi munema nende kasvukohta. Tavaliselt on sellised keerukavõitu ökoloogiaga liigid ka kergesti haavatavad. Peamiseks ohuks mustlaik-apollodele peetakse siiski pool-looduslike rohumaade kadumist – st nii nende kinnikasvamist kui ka niitude majandamise intensiivistumist. Alamliike, kelle arvukus muutub liialt väikeseks, hakkab ohustama ka kollektsioneerimine.

Mustlaik-apollo on Euroopas kaitstud Euroopa loodusdirektiivi 4. ja Berni konventsiooni 2. lisaga. Looduskaitse all on ta ka paljudes Euroopa riikides, sh Eestis.

Linnutiib

perekond Ornithoptera

Kaunid eksootilised putukad on läbi aegade olnud kollektsionääride huviobjektiks. Reeglina ei ole liblikate kogumisest tulenev oht nii suur, et see võiks liigile saatuslikuks saada. Indoneesias, kus linnutiivad elavad, lähtub märksa suurem oht nii linnutiibadele kui ka paljudele teistele liikidele ikkagi metsade raiumisest. Mingi liigi haruldamaks muutudes tõuseb aga ka eksemplaride hind liblikaturul ning liiki hakatakse loodusest intensiivsemalt püüdma. Kuna erinevate riikide tolliametnikelt ei saa oodata süvateadmisi entomoloogias, on osad putukad kantud perekondade kaupa CITESi lisadesse. TÜ loodusmuuseumis eksponeeritavad linnutiivad on saadud Tallinna lennujaamast, kus toll need soojamaareisilt tagasi jõudnud turistilt konfiskeeris.

CITESi II lisasse on kantud ka terve perekond linnutiivad. Esialagu on rahvusvahelise kauplemise piiramine olulisim asi, mida linnutiibade kaitseks teha saab.

Nõmme-tähniksinitiib

Maculinea arion

Keerulise ökoloogiaga nõmme-tähniksinitiib on elutingimuste muutuste suhtes äärmiselt tundlik. Ta võib parasiteerida lisaks palurautsikule teistegi rautsikute pesades, aga nende keemilist “keelt” valdab ta märksa halvemini ja ta röövik süüakse enamasti ära. Liiga väikeses palurautsikute pesas jääb ta nälga ja sureb (niikuinii põhjustab rautsikupesas parasiteeriv sinitiib pesakonna hääbumise). Ja mõistagi on oluline, et ta elupaik – nõmmemännik, alles püsiks.

Nõmme-tähniksinitiib on kantud Berni konventsiooni II lisasse. Ainult selle liigi põhjalik tundmaõppimine on võimaldanud päästa ja taasasustada mitmeid populatsioone Kagu-Inglismaal. Eestiski oleks vaja täpsustada selle liigi bioloogiat ja elukohanõudlusi, milles näib lisaks kõigele olevat ka mitmeid geograafilisi nüansse.

Suur-mosaiikliblikas

Euphydryas maturna

Suur-mosaiikliblikas elab väikeste populatsioonidena metsades, kus leidub väikeseid raiestikke saare ja haava järelkasvuga. Võimalik, et talle sobis praegusest maakasutusest enam meie esiisade-aegne talumajandus, s.h loomade karjatamine metsas. Intensiivselt majandatavates metsades püütakse haavast lahti saada ja saare arvukus on vähenemas seenhaiguse (saaresurm) tõttu.

Suur-mosaiikliblikas on Euroopas kaitstud Euroopa loodusdirektiivi 2. ja 4. ning Berni konventsiooni 2. lisaga. Neis Euroopa riikides, kus ta elab, on ta looduskaitse all. Suurem osa Euroopas elavatest populatsioonidest asuvad kaitse- või hoiualadel (Eestis on siiski ka mitmeid leiupaiku, mis pole kaitse all), kus kooslust liblikatele sobivalt kujundatakse.

Saiga

Saiga tatarica

Saiga arvukust on oluliselt vähendanud steppide ülesharimine. Liigina saab ta hakkama ka poolkõrbetes, kuid sademetevaestes elupaikades peab ta ette võtma pikki rändeid ning ka neil aladel on ta elupaiku üha enam karjamaadena kasutusele võetud. Saigasid on läbi aegade massiliselt kütitud, ehkki eelmise sajandi viimasel veerandil said mõned populatsioonid kaitstutena üsna hästi taastuda. Salaküttimist toidab endiselt suur nõudlus saiga sarvede järele, mida hiina rahvameditsiin peetakse tugevatoimeliseks ravimiks. Lisaks on saigasid pikka aega kimbutanud erinevad taudid. Näiteks 2015. aasta maikuus leiti surnuna 120 000 looma. Nende surma põhjuseks on peetud antiloopidel tavalise ja tavaolukorras kahjutu bakteri Pasteurella multocida muutunud aktiivsusega vormi. Pole täpselt teada, mis muutis bakterid pahaloomulisteks, võimaliku põhjusena on pakutud kliimamuutust.

Kõigis riikides, kus saiga veel elab, on ta seadusega kaitstud ning kõikjal on moodustatud ka kaitsealad, kuid see ei suuda neid piisavalt tõhusalt päästa salaküttimise ja vähetuntud või isegi tundmatute epideemiate eest. Suur probleem on see, et saigad rändavad pikki maid oma suviste ja talviste karjamaade vahet ning kaugeltki kõik nende elupaigad pole kaitse all.

Aafrika hallpapagoi

Psittacus erithacus

Aafrika hallpapagoid püütakse massiliselt lemmikloomapoodidesse müümiseks. Ametliku statistika järgi müüdi ajavahemikul 1982–2014 Aafrikast välja 1,3 miljonit loodusest püütud lindu. Kamerunis on aga leitud, et 90% püütud lindudest sureb enne Douala lennujaama jõudmist ja Kongo vihmametsade piirkonnas võib sellelaadne statistika olla veelgi kurvem. Ehkki põhimõtteliselt on hallpapagoidele sobivaid elupaiku Lääne-Aafrikas praegu veel piisavalt, jätkub ka hoogne sae ja kirve pealetung sealsetele vihmametsadele.

Aafrika hallpapagoi loodusest püütud isenditega kauplemine toimub CITESi kvootide alusel, mida on üha karmistatud, kuid paljudes Aafrika riikides on CITESi litsentse võltsitud. Korraldamisel on hallpapagoide ulatuslikum kasvatamine tehistingimsutes, et rahuldada lemmikloomapidajate üha suurenevat nõudlust hallpapagoide järele.

Šimpans

Pan troglodytes

Suurimateks ohtudeks šimpansitele on salaküttimine, elupaikade hävitamine ja taudid. Ehkki šimpanside küttimine on kõikjal keelatud, kasutavad paljud Aafrika vihmametsade hõimud neid ahve toiduks. Orvuks jäänud šimpansipoegi müüakse ebaseaduslikult ka lemmikloomadeks. Lääne-Aafrika vihmametsades on intensiivistumas nii metsaraied kui ka alepõllundus, üha rohkem on neile seni puutumatutele aladele rajatud kaevandusi, mis toob kaasa ka teede ja muu infrastruktuuri ehituse. Uued teed toovad džunglialadele üha enam elanikke ja sellega kaasneb metsakoosluste muutmine põllumaaks ja kultuuride (näiteks õlipalmiistandike) rajamine. Šimpanside massilist suremist on põhjustanud mitmed taudid (sh ebola), mida kannab inimene või mille levikule inimene kaasa aitab.

Arvestades ebastabiilset poliitilist ja majanduslikku olukorda šimpanside elualal kaitsevad inimahve kõige tõhusamalt suured kaitsealad, millel korraldatud safariturism on kohalikele võimudele arusaadav majanduslik argument looduse kaitseks.

Lääne-aafrika kaelkirjak

Giraffa camelopardalis peralta

Enne seda oli neljaks jagamata kaelkirjak tunnistatud ohulähedaseks – tema arvukus on kogu Mustal Mandril küttimise ja elupaikade kadumise tõttu hoogsalt vähenenud. Vastloodud liikide ohustatuse kohta ei ole Rahvusvaheline Looduskaitseliit veel eraldi hinnangut andnud, kuid kindlasti on neist kõige vähem arvukas ning enim ohustatud põhja-aafrika kaelkirjaku (Giraffa camelopardalis) alamliik peralta, kel pole küll veel ametlikku eestikeelset nime, kuid teistes keeltes nimetatakse teda üsna üksmeelselt lääne-aafrika kaelkirjakuks. Juhtumisi kuulub loodusmuusemi kaelkirjakutopis just sellesse liiki. Lääne-aafrika kaelkirjak on teistest kaelkirjakutest heledam, helepruunide sagaraliste laikudega.

Kunagi oli lääne-aafrika kaelkirjak Sahelist lõunas Tšaadi järvest lääne poole jäävatel aladel laiemalt levinud. Tänapäeval elab neid loomi veel vaid väga piiratud alal Nigeris. Lisaks kunagisele kontrolimatule küttimisele vähendasid aastakümneid kestnud rängad põuad Sahelis 1990. aastate alguseks kaelkirjakute populatsiooni vähem kui 100 isendile. Praeguseks on see tänu hoolikale kaitsele (kohalikele elanikele makstakse rahvusvahelistest fondidest toetusraha, et nad kaelkirjakuid ja nende elupaika kaitseksid) taas tõusnud rohkem kui 400 isendile. Nigeri poliitiline ebastabiilsus ja korruptsioon ning hõimutülid ei sisenda aga lääne-aafrika kaelkirjaku tuleviku suhtes sugugi pilvitut lootust.

Väike-punalamesklane

Cucujus cinnaberinus

Väike-punalamesklased vajavad vanu looduslikke haavametsi – nad elavad murdunud haabade koore all kõdunevas niines. Kuna selletaolisi haavikuid on järel väga vähe, siis on punalamesklase elupaigad väga killustunud ning sageli ei suuda mardikad sobivatesse elupaikadesse levida. Eestis on teda väike-punalamesklast leitud üksnes kolmest leiukohast, ehkki sobivaid elupaiku peaks meil olema ehk suurusjärgu võrra rohkem.

Nii nagu paljusid teisi inimesele märkamatuid ja enamasti tundmatuid metsaliike, on ka punalamesklasi võimalik kaitsta vaid põlismetsi säilitades.

Eremiitpõrnikas

Osmoderma eremita

Eremiitpõrnikat ohustab vanade tammikute kadumine ja vanade, kõduneva südamikuga puude väljaraiumine tammikute “korrastamisel”. Nii juhtus näiteks ka Eestis, kus Koiva puisniidu talgute käigus kõdunevad tammetüved maha lõigati ja põletati.

Eremiitpõrnikas on kantud Euroopa loodusdirektiivi II ja IV lisasse, ta on kaitstud enamikus oma levikuriikidest. Parim, mis nende kaitseks teha saab, on mitte anda järele sundmõttele loodust igal pool “korda teha”.